Reede, 30 oktoober

Kaks nädalat tagasi lahkusime Ginginist ja siiamaani on meie ametiks olnud uue töökoha otsimine, rannas peesitamine, surfamine ja jõusaali külastamine. Hommikul esimese asjana tööbüroosse ja nii 2 nädalat igal hommikul (va kolmapäev, mil büroo on suletud). Tööd jagub muidu küllaga, kuid kuna oleme 4kesi, siis on vähe raskem. Naistele on palju töökohti maa pubides , elatakse seal kus töötatakse, söök on samuti tööandja poolt-elamise peale seal küll palju ei lähe, kuid palk seal kõige parem just pole(umbkaudu 350$ dollarit nädalas).

Tööbüroos käimise kõrvalt oleme tööd otsinud ka netist, resumeesid on laiali saadetud meile teel kümneid ja kümneid, kuid ei mingit vastukaja. Kui tahad siin tööd leida, siis tuleb kas helistada või mis veelgi parem, ise kohale minna. Oma meilidele võibki vastuseid ootama jääda.

Teisipäeva õhtul saime kõne, et poistele leiti töökoht 200km Perthist sisemaal kuskil lihafarmis, töö küllaltki verine, meile Kätuga üritatakse leida koht 20 km eemal asuvas country bubis. Hästi seal just ei teeni, olgugi et elamine ja söök tasuta. Kuskil väikses maalinnas samas kohas tööamine ja elamine visksks ka arvatavasti üsnagi kiirelt kopa ette, kui pidevalt peaks paigal istuma. Kolmapäeva hommikuks kutsuti meid kohale, et tööst vähe täpsemalt rääkida, kuid sinna jõudes ei oldud tööandjat kätte saadud , niisis läksime sama targalt oma käpingusse tagasi, et neljapäeva hommikul taas sammud tööbüroo poole seada. (Töö otsimise ajal oleme suurema osa ajast elanud karavanipargis telgis, üks öö maksab siin 15 dollarit inimese kohta-olemas korralikud pesemisvõimalused ja köök. Hostelis oleksime ühe öö eest maksnud vähemalt 25 dollarit, nii et kokkuhoid päris suur). Neljapäeva hommikul helistati juba, et lõpuks on leitud 4le töökoht 2 tunni sõidu kaugusel Perthist. Töö siis sammuti viinamarja istanduses, kuid vähe erinev eelmisest töös. Peame viinamarja kobarate eest lehed ära lõikama, et päike ikka marjadeni jõuaks. Õnneks on tükitöö, ühe taime eest 2,5 v 3 dollarit, olenevalt taimest. Keskmiselt pidi ühe päevaga tegema 60 taime(1 rida). Nii et 150 dollarit päevas miinus maksud ja kui 29% makse maha arvestada, siis ühe päeva eest $95. Kuid keegi ei keela meil teha pikemaid päevi, nii et vähemalt on teenimisvõialus olemas. Täna oleme veel viimast päeva väga koduseks saanud karavanipargis ja homme hommikul hakkame lõuna poole sõitma. Kaks päeva saame ennast uues kohas sisse seada ja esmaspäevast algab uus töö.( vähemalt kuuks ajaks peaks seal tööd jaguma).

Ei mingit rutiini

Alustame siis selle nädala algusest. Esmaspäeval sai viimased viinamarjataimed mulda pandud, kokku istutasime siis umbkaudu 15 000 uut puukest. Teisipäev oli vaba, magasime kaua(nii kella poole 10ni) ja nagu vabadel päevadel ikka- randa ja surfama. Kolmapäeval alustasime uue tööga, milleks oli siis viinamarjapuude puhastamine:kätte anti kindad mis olid sama karedad kui liivapaber ja nendega tuli siis puutüve hõõruda, et mittevajalikust kohast kasvama hakkanud viinamarjalehed eemaldada. Niisiis me nühkisime neid puid kuni nädala lõpuni. Viskas ikka kopa ette küll, kaheksa tundi päevas ühe ja sama liigutuse tegemine:D
Neljapäev on Austraalias shoppingupäev, siis poed kauem lahti ja allahindlusi rohkem. Siiamaani oleme toituvarusid täiendanud laupäeviti, kui kuna tuli väike mõte hakata uut töödkohta otsima, siis mõtlesime linna minna neljapöeval, et osta uued kõnekaardid(sellised millega maal levai ka oleks). Tööpäev lõppes nagu ikka minutipealt 15.30 ja kõik kiirustasid linna, kuid kuna põõsakämpingus on hetkel vaid 2 dušširuumi ja pesema soovijaid oli 11, siis läks koduteel päris ralliks. Poole maani olime meie esimesed, kuid siis kihutasid pilukad mööda, ega me ei saanud siis alla anda, püsisime neid kindlalt kannul. Plaan oli autoga otse ukse ette sõitas ja autost otse pesuruumi joosta. Kuid kahjuks jäi ette koduväravapost. tee oli liivane ja libe plus veel tohutu tolmupilv mille eessõitjad olid suutnud üles keerutada. Sõitsime maha nii 30cm läbimõõduga väravaposti ja kõveraks aia. Ise jäime kõik terveks, kuid esmapilgul tundud, et autoga pole just parimad lood. Malco veetis pool ööd garaažis autot parandades ja järgmisel hommikul võisime juba tööle sõita, auto vähe lömmis ja esituli puudu. Mis siis ikka, pidime oma linnaskäigu reede peale lükkama. Kodu poole tagasi tulles hüppas känguru auto alla, nende laipu vedeleb siin ikka igal pool. Õnneks oli väike ja rohkem mõlke autole juurde saada ei õnnestunud.
Reede hommikul tööle sõites polnud kellegil mingit töötuju, kopp oli ees puude nühkimisest. Ja saigi otustatud, et reede jääb meie viimaseks tööpäevaks. Kui juba blogisse miskit uud kirjutada pole, siis järelikult on elu liiga rutiinseks läinud.
Nädalavahetuse võtame veel vabaks, randa ja surfama. Esmaspäevast uut töökohta otsima. Kuna siin raha väga teenida ei õnnestunud, siis oleme valmis ka telgis elama.

Uus nädal, uus töökoht-teisipäev

Niisiis alustasime teisipäevast tööd W.A suurimas viinamarjaistanduses, mis hõlmab 500aakri suureuse maa-ala ja seal kasvab veerand miljonit taime. Ükskõik kuhu poole ka ei vaataks, ümberringi on mägine maastik ja mäenõlvadel kasvavad viinamarjad. Isegi filmides ja näe nii ilusat vaatepilti.

Seekord tuleb tööle sõita pea 30 km, niisiis on äratus viisteist minutit varem. Nagu ka eelmises töökohas, on päeva jooksul kaks pasui, esimene kell 10, mille ajal pistame nahka mõne võileiva ja lõuna 1st. Kohele jõudes pannakse meid kõigepealt lauataha istuma ja antakse ette väga tuimad ja igavad reeglid ohutuse, territooriumil liikumine, suitsetamise jnejne kohta, mille me kiiruga läbi „loeme“, edasi anname allkirja, et meil on olemas vajalik varutus töötamiseks (kindad, müts, prillid ja saapad).Kui supervisor kuulis, et oleme Eestist tuli tal näole väga kaval ilme, ta läks külmkapi juurde ja võttis välja Viru valge:D (üks eelmine eestalne oli selle talle kinkinud). Austraallased ise viinast lugu ei pea, pidegm õlle. Kuid kahjuks teatakse ka siin eestlasi kui rahvast, kellele meeldib palju juua. Veel enne põllule minekut kirjutab igaüks oma nime ja saabumise kellaaja. See on ohutuse mõttes, kuna siin on väga sageli tulekahjus, siis on ülemustel selge ülevaade, mis kell keegi on tööle jõudnud ja mis kell lahkunud(ka lahkudes kirjutame kellaja). Ning õnnetuse korral on selge pilt, kas kõik tööl olijad on tulest päästetud.
Meie tööks on viinamarjade istutamine, vanad taimed kaevati välja ja me asendame need uutega. Midagi rasket seal ei ole, kõigepealt märgistame kohad, kuhu tuleb hakata istutama, misjärel poisid kaevavad augu ja tüdrukud panevad taime korralikult mulda. Esimestel hommikutundidel tundus et väga easy töö, kuid kui keskpäevaks oli päikse käes pea 30 kraadi kuuma,läks asi karmimaks. Vesi pole kunagi nii hästi maitsenud kui päikse all igistatdes farmitöid tehes. Ja ega pävitamisest võib seal vaid unistada, olgu kui kuum tahaes, alati peavad olemad pikad püksid ja -varrukad, ees kaitseprillid, peas müts, käes kindad ja jalas terasninaga kalossid ka päiksekreemi määritakse söögi alla ja söögi peale. Kui kell kukub 16.00 kukuvad kõigil tööriistad käest, ükskõik mis pooleli on, töö eest ei jookese, homme jätkame.
Mul õnnestus näha ka esimest väga mürgist madu. Nimelt olin parajasti ametis viinmarjataimele jalaga mulle pealelükkamisega, kui märkasin miskit nii umbes 15 cm pikkus vingerdavat esmapilgul vihmaussi meenutavad olevust. Kuid ta liikus nagu madu ja ka sisises. Vanessa (meie supervisor) tõttas juba madu labidaga tapma, kuid tema kohalejõudes oli ussike maaalla kadunud. Tegu oli väikse beebimaoga, kuid ikkagi mürgine. Nägime ka sajajagsest, kes oli nii sada korda suurem kui Eestis elutsevad.

Ilmad lähevad aina soojemaks ja juba 2nädala pärast pidi valitsema selline kuumuus, et praegusest rohelusest pole enam midagi järel. Homme alustae 7st, et võimalikult vähe päevase kuuma käes viibida, mis omakorda tähendab seda, et äratus on 5.15.

Neljapäev oli järjekordselt ülimalt palav päev. Vett võib sisse kaanida liitrite kaupa, kuid vetsu minema ei pea:D Sellise kuumuse käes kippus igausgune tööisu ära minema, Vanessa üritas siis meid motiveerida ja lubas pubis õlled välja teha kui viimased tunnid veel pingutame. Vähemalt poistel pani see lubadus käed kiiremini käima. Tööpäeva lõpus täpselt kell 15.30 vahetasime oma terasninaga kalossid pältude vastu. Kuna poisid tahtsid õllet juua ja mina sellest eriti ei hooli, siis lasti mul lahkelt rooli istuda. Varem polnud veel siin maal autot juhtinud, kuid polnud väga rasket midagi. Kõrvalistuja käis vahepeal kraavile natuke lähemal ja korra oleks valsse sõidusuunda pööranud, kuid muidu polegi nii harjumatu kui algselt arvasin. Niisiis läksime põllult otse pubisse:higised ja pealaest jalatallani mullatolmused. Jutustasime ja jõime õllet, enne koju minekut sai poest jäätised ostetud( pole varem niiii head jäätist saanud, kui siin on. Iga päev ikka proovime uut sorti).

Reede õnneks oli vähe pilvisem päev ja oh seda õnne, saime vabaks juba enne kella kahte. Mis siis ikka, poest läbi ja proovisime järgmist jäätisesorti:P Meie põõsakämpingus maja ees panimed toolid välja, vesika keset istumist, kutsusime pilukad(peamiselt japsid ja mõni koreakas) kampa-mängiti kitarri ja prooviti erinevaid kohalikke õllesi. Kaheksa tundi füüsilist tööd igapäevaselt pole nii lihtne midagi kui tunduda võib, reede õhtul enne üheksat on kõik juba voodis.

Meie elust ja tegemistest

Teisipäev, küüslaugufarm

Hommikul 6.00 heliseb äratuskell. ....Aiii kui magus on uni, toas on külm, üldse kohe ei tahaks magamiskoti seest välja ronida. Aga valikut pole, kiirelt püsti ja riidesse, hammastepesu ja kööki putru keetma. Hommikul kurk valus ja häält ei ole, kuid soe tee meega mõjub kiirelt. Kõhud täis, kiire nõudepesu, tööriided autosse, ühe piluka võtame ka peale ja küüslagufarmi poole minekut. Farmini nii umbes 10minti sõita, kohale jõudes kallab vihma nagu oavarrest, niisiis ootame pool tundi vihma vaibumist. Kuid vihm ei taha ega taha kuidagi järgi jääda, mis siis ikka, ega töö tegemata saa jääda. Paneme aga oma erkkollased kilekostüümid selga, terasninadega kalossid jalga ja kummist kindad kätte. Hüppame traktori kasti ja põllu poole...peame küüslaugud maasta välja tõmbama ja neil idud alt ära kiskuma. Pool 11 on lõunapaus ja juba saame kiita....no kui niii kiirelt juba kiita saime, siis võib peale lõunat rahulikumalt võtta:D Töö lendab kiirelt ja peagi kastid otsas...vahepeal väike küüslaugu sõda ja pikutame vaovahel....veidi enne nelja tuleb traktor võtab küüslaugu kasitid ja meid peale. Tööpäeva lõpuni suutime veel puhtaks jääda, kuid tagasiteel farmi kontori poole pritsis ikka mõnusalt traktori ratta alt soppa, üleni sopane, kuid ikka rõõmus...soppased riided seljast ja kodu poole. Jalad on kanged ja sõrmed valusad...aga oii kui hästi maitseb õhtusöök ja uni tuleb kindlasti magus.

Esimene töönädal farmis..

Niisiis 3 päeva küüslagu põllul, neli 230meetrist küüslaugu vagu üles võetud...tegime väiksed arvestused ja igaühe käest käis keskmiselt läbi 5000 küüsalugutaime, sõrmed ilusti villis:P Reede hommikus pidid kolm meist minema kõrvitsa põllule kõplam, kolme peale kõplasid Kätu, Taimar ja Kristian üle kahe kilomeetri. Mina läksin kahe kohaliku kutiga teisele põllule arbuuse istutama. See töö oli kerge, 9h istusime traktori taga toolidel, mina ühel pool vagu ja Michel teisel pool, traktor tegi augud maasse ja meie pistsime arbuusitaimed kordamööda mulda. Tööandja kelle juures see nädal rabasime, oli väga inimlik, töödpäevad olid nii 8-9 h, päeva jooksul 2 pausi, esimene 20 minti ja teine 30mntsa. Õhtud mööduvad rahulikult, elu ikka nagu maal, söödame kängurusi, mängime kaarte, väike vesikas, vahel veini kõrvale, noormehed mängivad kitarri ja laulavad.
Päike hakkab korralikult peale. Esimestel päevadel päevadel sai naha hellaks juba. Päeval on valgus nii ere, et päeva lõpuks silmad kipitavad. Järgnevatel päevadel kandsime mütsi ja prille, küll siin jõuab päikdest püüda veel. Kohalikele on päiksekreem sama tavaline nagu hambapesu, nad ei sure siin mitte päikse kätte vaid kreemi, mida nad endale ohtras koguses peale määrviad.
Kuskilt olen suutnud saada endale kohutava nohu, pole varem nii jubedat olnud. Kuna ma nii harva haige olen, siis ega muidugi ei tulnud ma selle peale, et rohtusi kaasa võtta, Kätu nahurohi sai ka täna hommikul otsa ja õhk ei käi üldse läbi enam :D Loputame nina soolaveega ja küüslaugud ninna :D Nädalavahetuseks sõidae Perthi, eks siis tuleb apteegi külastus ette võtta

Ööelu Perthis

Laupäeva hommikul oli uni juba 8st läinud. Mis siis ikka, voodist üles ja pannkooke küpsetama. Hiljem kui juba vähe leiba luusse lastud läksid poisid kossu mängima ja meie Kätuga jooksma. Väike trenn tehtud, pakkisime asjad ja Perthi poole, kuna saime teada, et järgmine nädal hakkab töö alles teisipäevast, siis otsustasime jääda kaheks päevaks. Perthi jõudes võtsime esmalt hosteli, kuna poisid olid varem samas hostelis elanud, siis majutuse leidmisega probleeme ei olnud. Tuba olemas, võtsime suuna Fremantle poole, et täiendada vesipiibu varusid ja osta nohurohtu. Perthi tagasi jõudes väike shoping linnas (põllutööks pikad retuusid ja pikkade varukatega pluus). Hostelis võtsime õhtusöögi :4$-friikad kastmega, suur lihatükk ja siider(see siider maitses küll väga õlle moodi ja alko protsent oli 1,5). Söömisega on siin järgmine süsteem: kõigepelt ostad talongi, mille eest õhtusöögi kätte saad ja et oleks mille pealt süüa, tuleb 5$eest lunastada taldrik, kahvel ja nuga, hiljem pesed oma nõud puhtaks ja saad raha tagasi.
Kõhud täis ja tuju hea, hakkasime kluppi sättima. Vahapeal sai tehtud ka väike lutikatõrje, hostel muidu puhas ja korralik, kuid need elukad on siin väga tavalised. Esimene mõte oli minna kõrval tänavas asuvasse klubisse nimega The Deen, kuid sinna me sisse ei saanud(ei sobinud neile meie ID kaart ja juhiluba). Mis siis ikka, kõndisme vähe ringi ja peagi leidsime ööklubi...klubi kuhu sattnud olime oli täielik kommiklubi, vastav muusika, klubis müüdi isegi pulgakommi(vanemad ärge nüüd muretsega, narkot pole siin isegi lähedalt näinud mitte). Kuna selle muusika järgi selge peaga väga tantisda ei õnnestunud, siis suundusime uue peokoha otsingutele. Jaa leidsime klubi nimega Conection, muusika oli hea ja suundusime otsejoones tantsuplatsile. Saime vast 10 minutit tantsida kui hakkas tunduma, et miskit on nagu valesti. Mõni meeter eemal jäid silma kaks noormeest, kes tundusid kuidagi liiga lähedased, ringi vaadates võis tõdeda, et selles klubis tantsivad naised omavahel ja mehed omavahel( täpsemalt ma ei räägiks, mis seal kõik nägi:D). Kuid ilmselgelt olime sattunud omasooiharate ööklubisse. Meil Kätuga oli väga lõbus,kuid poisi tundsid ennast ebamugavalt ja niisiis veetsime sealklubis vaid 15 minutit. Enam ei riskinud kolmandasse kohta minna, poest läbi ja hostelisse sööma.
Pühapäeva hommikul sai jälle linna peal ringi käidud ja pealelõunal vähe rannas peesitatud. Rannas hosteli poole sõites tahtsime leida toidupoodi, kuid isegi suuremad ketipoed oli kella kolmeks suletud. Võtsime kasutsuele plaani B ja kinnitasime keha Macis.

Homme õhtul farmi tagasi ja teisipäevast alustame juba viinamarja istanduses. Algul vist lehti lõikama ja eks näis mis edasi.

Päikesi:)

Gingin, farmis

Niisiis pühapäeva hommikul alustasime sõitu põhja poole. Algselt oli plaan 1000km põhja sõita ja seal viinamarja farmis tööd otsida. Kuid Taimar oli eelmine päev kõne saanud, et 100km Perthist on tööd pakkuda. Suund siis Gingini poole....töö leidmine oli imelihtne, teisipäevast alates saime küüslaukudega midagi tegema ja järgmisest nädalast viinamarju lõikuma. Nagu igas sadamas on üks eestlne, siis nii käib ka vist eestlaste kohta Austraalia farmides. Siingi ootas ees üks eestlne, kes Aussis juba 2aastat. Elame täiesti maal, kängurud hüppavad aias ringi(moosiga küpsised meeldivad neile väga), levi pole, lähim suurem linn on 40 km kaugusel. Elame 4kesi toas, narivoodi, ühisköök...pilukad on veel kõrvaltoas. 20 km kaugusel on ookean, nägime esimesed suured ookeanilained...rand on nagu „ Kodus ja võõrsis“ ilusam veel. Esimest õhtut tähistasime veini ja sprite koksiga, mägisime juba Austraalias traditisooniks saanud kaardimängu küüned pepusse, piljardit ja lauatennist. Mängude ruumis nurgas seisid 3 kasti veini, mis kõigile joomiseks. Õhtu lõppu kui juba lõbusam hakkas läksime üle pudelimängule....ja nalja kui palju:D sellest täpsemalt ei räägiks. Täna oli suur plaan randa minna, kuid kui eile oli sooja 30 kraadi, siis täna ei kannatanud dressikatki seljast võtta. Niisiis suundusime linna poole, et ennast toiduga varustada. Hetkel istume oma majakese ees, teeme vesikat ja poisid tiristavad kitarri...kängurud sahistavad mõne meetri kaugusel.

Viimased päevad Fremantles

Niiisiiis...Eelmisest postituses juba kirjutasin, et saime tuttavaks kahe Eesti noormehega. Oli reede hommik, Kätu vaaritas köögis ja mina mõnulesin veel voodis. Pool unes olles sain kõne Taimarilt, kes tegi ettepaneku hakata põhja poole seiklema. Ilma pikema mõtlemiseta tuli minu poolt JAH, kuid Kätul polnud asjast veel aimugi. Laisk nagu ma olen, ei viitsinud ma kööki minna, kõllasin Kätule ja kutsusin ta voodi juurde. Ta igatahes arvas, et midagi jubedat oli juhtunud. Kuid ehmunud ilme muutus naerunäoks, kui rääkisin talle Eesti noormeeste plaanist. Niisiis läks kõne tagasi küsimusega: "Millal minek?":D Kuna olime lubanud neil korraliku õhtusöögi valmistada, siis jätsime pikema arutamise õhtuks.

Siiski on igal asjal omad head ja vead. Praegune elu siin on olnud väga mugav: ilus kodu, koristaja, volvo s60, tasuta sissepääs ööklubisse(3minti meie kodust), tasuta söök ja oioiiii kui head saiakesed(õnneks neist saab nüüd eemale), elukoht kesklinnas(a la nagu Tlna vanalinnas), ookean väikese jalutuskäigu kaugusel, kino ületee jnejne. Kui tahad kohvikusse tööle minna, pead töötama seal vähemalt 3 kuud, vastasel juhul on väljaõpe mõttetu. Niisiis olime ka meie lubanud Fremantles olla aasta lõpuni. Kuid me ei teadnud et töötada saame nii vähe-paar päeva nädalas, mis ei ole piisav reisiraha kogumiseks. Kuid farmis saaksime piisavalt reisiraha koguda. Just mõtlesime Kätuga tektsi valmis, kuidas teatada, et lahkume enne lubatud aega. Paar minutit hiljem asuts Corina nerulsui tuppa ja teatas, et leidis meile lisatööd ööklubis...Jah...see sama ööklubis mis on W.A tasemelt kolmas. Kuid pidime talle pettumuse valmistama ja teatasime, et lahkume lähipäevil. Nagu austraallastele kombeks, lausus ta keep smailing näol:"No worries!". Kuid näost oli näha, et ta oli pettunud. Eks meile endal oli ka paha tunne, kuid me kahetse oma otsust, kuna reisi eesmärk oligi seigelda.

Kui õhtu kätte jõudis, hakkasime süüa tegema. Valmistasime paneeritud kanafileed, ürtidega ahjukartulid ja juustukastet. Nagu kutsutud, saabusid poisid kella seitsmeks. Nagu juba traditsiooniks saanud, läksime ka see nv ööklubisse. Ainuke erinevu on see, et varem oleme käinud laupäeviti, kus polnud võimalik ei isutuda ega astuda. Reedel oli aga ruumi küllaga. Austraalia mehed jäävad ikka Aussi meesteks, see ei määra kas pidu toimub reedel või laupäeval. Kuid seekord olid meil Eesti mehed kaasas, kes meid tülitajate eest kaitsesid: Aitäh teile. Kuna poisid elavad ise Pethis siis pakkusime neile öömaja oma imepärastel punastel diivanitel. Hommikul kööki minnes oh üllatust, Kristian pesi juba nõusid(ps meil on nõudepesumasin ka:D) ja tegi ettevalmistusi pannkookide valmistmiseks. Sõime kooki ja leppisime kokku, et trip hakkab pühapäeva hommikul. :)

Ilmad on ka siin juba soojaks läinud, täna käisime rannas peesitamas ja sai ka esimene suplus ookeanis tehtud. Siin rannas tund aega on sama hea, kui Eestis terve päev, tulemus on sama.
Ja nüüd me siis oleme siin oma laiali lapatud asjade keskel ja asume peatselt pakkima. Soovige siis meile edu:P

Juba on lootust leida tööd 100km eemal asuvast viinamarja istandusest. Kuid kui seal ei näkka, sõidame 1000km põhja. Kuskil ikka tööd leiame.

Arvatavasti maapiirkonnas leviga just ei hiilga, ärge siis muretsega, anname endast ikka märku!

Kätu ja Krissu:) XOXO

Eesti vs Auss

Enne Aussi tulekut mõtlesime, et siin ei taha küll ühegi eestlasega kokku saada, suhelda ikka võimalikult palju välismaalastega. Kuid juba paari nädala pärast mõistsime, et oma kaasmaalased on ikka parimad. Tripi kaudu saime tuttavaks kahe Eesti noormehega, kes jätsid igati toreda esmamulje. Päeval sai siis nendega kokku lepitud, et õhtul lähme randa piibule. Kuid kuna ilm oli liiga tuuline siis tegime ettepaneku piibutamist jätakata meie korteris. Õhtu oli tore:vaatasime filmi, reisipilte, piibutasime ja jagasime juba tekkinud reiskogemusi. Kuna poisid elavad hostelis ja toituvad enamasti vaid burgeritest, siis lubasime neile homme korraliku õhtusöögi valmistada ning nemad teevad magustoiks pannkooke:P Kuna oleme klubiõhtuid tähistanud vaid laupäeviti...siis otsustasime ka reedel klubielu üle vaadata ja seda Eesti noormeestega. Asutraalia mehed on ikka täielikud matsid. Esitkes: nad arvavad, et kõiki naisi võib katsuda. Teiseks: Täiesti tavaline on see et, kutt tuleb sinu juurde ja ütleb "Hi, I wanna fuck you tonight". Nooremad mehed ei oska naisi austada siin. Samas väga ei imesta, kuna ka tüdrukud ise on väga lõdva püskikummiga. Üks kohalik tüdruk ütles meile, et elu kuni 25eluaastani ongi ringitõmbamiseks. Alles peale seda võib hakata tunnetele mõtlema. Poisid on siin nii laised, et tüdrukuid vaadatakse vaid koduümbrusest, nemad üle 20km pole nõus sõitma. Kultuuridevahelised erinevused on ikka suured. Igatahes homme tõotab tulla huvitav päev.

Aqwa

Ega enamus inimesi siin Eestit ei tea. Kui ütlen et olen from Estonia...siis küsitakse aaa from Germany??? Ei tea kuidas nad Eesti ja Saksamaad nii samastavad. Väga vähe seostatakse meid Venemaaga...rohkem ikka pannakse Skandinaavia maadega ühte patta. Kui näitasime oma kohalikele sõpradele Eestit kaardilt siis öeldi, et te ju elate mere äära, kuidas on võimalik, et meil seal haisid ei ole. Selgitasime siis talle, et see ei ole ookean vaid meri ja haide eluks sobimatu. Ega ta vist väga ei uskunud, kuidas on nii ,et on meri ja haisid mitte. Niisiis viis ta meid veemaailma kus olid haid ja igast muud mereelukat. See oli supper.....kõnnid koridoris ja haid ujuvad üle pea.

Ja kas teadsite, et haid haistavad 10 000 korda paremini kui inimene?

Laupäeval käisime siis kohalikus öökluibis, mis oli tõeliselt supper- suur ja väga stiilne. Parimatel õhtutel pidi klubist läbi käima üle 4000 inimese. Laupäev on põhiliselt noorte klubiõhtu, niiet leidsime ka uusi tuttavaid. Klubi seiklused jätame me omateada :D MMmm..mis siis veel...üks päev käisime arbuusi ostmas, seda läbi linna tassides vaatasid kõik meid kuidagi imelikut...kodus tšeki pealt avastasime, et arbuusi kaalus 11, 5 kg...ja selle suutime Kätuga kahe õhtuga ära süüa:P Kui ma ei eksi siis oli see vist esmaspäeva õhtu. Istusime kodus, vaatasime telekat ja sõime šokolaadi. Järsku hakkas tööle mingi alarm. Esimene mõte oli et äkki kuivati kärssama läinud. Rõdult välja vaadates nägime, et kõik väljuvad majast ja ootavad teisel pool tänavat. Tuletõrje oli 2 minutiga kohal. Panime ennast ka siis riide ja läksime välja uudistama. 15 minutit sai väljas oodatud ning siis lubati meid taas tuppa. Selgus et keegi oli "nalja" teinud ja alarmi tööle vajutanud.
Austraalias on elada turvaline nt maja kus elame saab välisuksest sisse vaid kiibiga. Nii et korteriuksi ega autouksi garaažis keegi ei lukusta. Kuna Anmar pidi saatma mulle sõnastiku ja meie postkasti võti on kadunud, siis mõtlesin, et lähen uurin postkontorist ka raamat on kohal. Linnas tagasi jõudes tuli maja ukse ees alles meelde, et pidin ju postkontorisse minema. Tagasi ei viitsinud ka enam minna, niiet lükkasin käigu järgmisele päevale.Kuid kui toa uksest sisse astusin, siis mis meeldiv ülatus ootas. See sama sõnaraamat millele postkontorisse järgi tahtsin minna lebas esikus jalanõude kõrval maas. Ei tea kuidas postiljon oli alt uksest sisse saanud, kui kui keegi talle ust ei avanud astus ta ise korterisse ja jättis raamatu esikusse. See pidi siin päris tavaline olema.

Elust-olust lombi taga:P

Täitsa elus ja terve, lihtsalt pole jõudnud siia enam nii tihi kirjutada. Eelmine nädal möödus rahulikult: mõlemad olime 1 päeva tööl, paaril päeval õnnestus meil pea 2ni magada:D Praegu on palju vaba aega olnud, nii et kolame linnas, kokkame vähemalt 2 korda päevas, loeme raamatuid, lebotame diivanil telekat vaadates. Linn on siin hästi hubane ja kodune. Iga päev oleks siin nagu Folk Viljandis, pidevalt on palju rahvast tänaval. Corina ütles, et siin saab ka klubisse alates 18...jeiiii...vast järgmine reede lähme vaatame kohaliku kubi ka üle:P MMmmm mis siis veel.. a täna on Austraalias isadepäev, nii et head isadepäeva Aussi isad. Iga päevaga saame järjest targemaks siinse elu kohta, eriti naljaks tundub see, et kui mees ja naine on pool aasta koos elanud (mitte abielus olnud, vaid lihtsalt koos elanud)..siis on lahku minnes naisel õigus poolele mehe kinnisvarale;D.....nii et Eesti mehed olge õnnelikult. Täna värvisime Kätul juukseid, et ta nüüd veel blondim:D Supper on veel see, et siin müükase kosmeetikapoes kommi ja maiustused on siin ikka HEAD. Homme jälle Perthi...ja järgmine nädal juba 2-3 päeva tööl. Aga pregu siis kõik ja kirjutan varsti jälle.

Esimene päev tööl..

Jepiii....sain oma täpitähed tagasi, nüüd palju mugavam. Esimene tööpäev möödus kiirel, 10 h läks nagu niuhti. Tegemist oli palju, ei mingit ringi vahtimist. Töökohustste hulka kuulub: erinevate võileibadade, wrapide jne valmistamine-neid on ikka väga palju erinevaid sorte. Kõik peab olema peas, mis milliseid koostisaineid sisaldab. Tuleb veel küpsetada paljupalju eirnevaid saiu, pirukaid ja crossante. Teha kohvi, masin on vist vähemalt 3 korda suurem kui eelmises töökohas oli. Müüa kogu kraami, vaadata, et lauad puhtad. Lisaks on seal veel wifi ja arvutid, et ka neid tuleb välja müüa....mis siis veel...kui mingid koostisained otsa saavad, tuleb neid ette valmistada...ja no eks ma kindlasti unustasin miskit. Aga kui asi käpas, siis vast juba päris oki. Nt kui võileibu teeme, siis kõigepealt läheb vahele sink, seejärel tuleb pesta käed, siis saab panna juustu, siis peseme jälle käed ja siis nt tomat. Kõik on väga organiseeritud ja käib kindla korra järgi. Ülemus on küll nõudlik ja karm, kuid lahke ja sõbralik. Lõuna on tööl tasuta, võta mida tahad...Ja nii need lisakilod tulema hakkavad :D Aga ei, hakkame Kätuga ikka ennast liigutama:P Homseks juba suured plaanid:D:D

Perthis

Niisiis t2na k2isime Perthis, et oma dokumendid korda ajada. Fremantelist Perthi on umbes 15-20 minutit rongiga s6ita. Kohale j6udes l2ksime Info punkti, et kysida kaart ja teed kohtadesse, kuhu vaja minna. Infos oli yks naine koos v2ikese k2nguru Rubiga(5kuud vana). Kysisin, kas v6in loomast pilti teha. Mispeale pani naine k2nguru lahkelt sulle ja saimegi oma pildi. Hiljem kuulsime Corinalt, et k2ngurusi pidi Austraalias nii palju olema, et farmerid tapavad neid, kuna nad tekittavad palju kahju. Ja k2nguru liha pidi v2ga hea olema, ehk saab millalgi poovida:P Saime ka viisa kleebise passi, tegime kohalikku panka konto. K2isime maksuametis, et teha TFN(ilma selleta t88tada ei saa). Ametnik byroost soovitas maksu nr taotluse netis teha. Kuid kui l2ksime pangakontot tegema, siis sealne klienditeenindaja oli lahkelt n6us meid aitama ja tegi numbri jaoks vajaliku taotluse meie eest(kuigi see pole tegelikult yldse tema asi)....Vot niii abivalmid on siin inimesed...Mmmm..mis siis veel. A saime t2na teada, et kui 3 kuud oleme valmis Fremantels olema, siis Corina 6petab meid v2lja ja saame siin t88d. Niiii et ei peagi farmi minema:D Homme minu esimene t88p2v, mis algab 6.30...jeiii...K2tu l2heb reedel 6ppima. Ja ehk j2rgmisest n2dalast saab juba rohkem t88le.

Kolmas p2ev austraalias

T2nasest yritusest varem 2rgata ei tulnud midagi v2lja, kuna rulood varjasid p2evavalguse, siis l6nal kell 1 olime t2iesti kindlad, et on alles hommik kell 7. T2na soetasime endale kohalikud k6nekaardid. Selleks et saada numbrit l2ksime poodi kus myydi igast tehnikat. Et k6nekaart toimima hakaks oli vaja dokumendi numbrit, nime, synnip2eva, aadressi kus Austraalias elame ja k6ik see tuli telefoni teel yehel t2dile r22kida. See k6ik v6ttis aega nii 2o minutit ikka. Ja sellega veel asi ei piirdunud, et ka kaardile raha saada r22kimiseks, tuleb minna vodefone poodi (v tehnika poodi vms) maksta kassapidajale raha, siis saad vastu koodi, tuleb j2lle helistada ja trykkida oma number. Asju nad ikka oskavad keerlikuseks ajada. Oleme siin alles nii v2he olnud, kuid juba on mitmeid tuttavaid (kohvikuse kus t88le hakkame peagi). Kohvikus ei t88ta yhtegi Austraaliast, seltskond on v2gagi kirju: Prantslane, Portugallane, mitmeid hiinlasi ja yks Aafrikast...arvan et unustasin veel kellegi. T2na t2histasime kohvikus Dina (portugaallane synnip2eva). Igayks tegi miskit syya, nii et sai proovida hiina, aafrika ja ka portugali rahvustoitu. Homme minek Perthi, vaja yles otsida immigratsiooni pyroo, et passi viisa tempel saada.

Esimesed p2evad Frementalis

Kylmkylm ja veelkor kylm on siin, v6rreldes Eesti talvega soe...aga no kuna tulime Malaysiast kus oli 35 kraadi, siis tundub ikka jahe. V2ljas k2ies peab ikka jakk seljas olema, kuna oleme ookeanile nii l2hedal, siis ka tuuline. Ajavahe v6tab harjumist. Kui esmasp2eval kohale j6udsime, magasime terve p2eva maha. 88sel muidugi siis magada ei saanud, v2hkresime kella 4ni voodis, sistustasime oma aega pilte vaadates ja raamatut lugedes. Hommikul otseloomulikult magasime sisse ja p2ve oli v2ga uimane. Hmm...mis siis veel...kuna ka toas on jahe, siis yritasime radiaatori j2rgi panna ja meil 6nnestus korgid l2bi lasta, nii et terve korter oli pime. Aga ookean on v2ga l2hedal, v2ikse jalutusk2igu kaugusel, vesi on sinine:P MMmmmm..ja esmasp sai ka Kodus ja V66rsil vaadatus, mis on siin vist nii 3 aastat ees. Nii palju uusi tegelasi, et ega v2ga aru ei saa. Palju on muutnud...k6ike 2ra r22kida ei saa..muidu ei ole p6nev teil. Kuid natuke v6in avaldada: Reachel ja Tony(Pethi mees) hakkavad koos elama ja saavad yhise lapse:d;)

Siin on k6ik tagurpidi, ka plaanid on pahupidi

Niiisiis...88 l2bi lennanud...magamata, s88mata, j6udsime Perthi lennujaama. Ytleme nii, et lennujaamas oli t6leine katsumuste rada just minule ja K2tule. Olime "p2ris" vipid, k6iki huvitas kuhu, miks, millal, kuidas, kellega , kauaks jne me l2heme. Lisaks sellele katsuti meid l2bi ja suunati meid kahte kohvrite kontrolli. Me ei saanud lennujaamast v2ljagi, kui kohalikud abistavalt meie vastu huvi tundsid. Vastu pidi tulema Corina, kes meid t88le v6tab ja meid majutab(loomulikult on tutvused m2ngus:D). Viimane kokkuleppe oli meili teel...kirjutasin talle, et j6uame reede hommikul pool6. Ta lubas tulla poole seitsmeks lennujaama. Kuna tal on pidevalt palju tegemist ja kiire, siis otseloomulikult oli ta p2evad segamini ajanud ja kavatses meile vastu tulla esmasp2eval kell pool 7. Ootasime teda poolteist tundi ja lisaks sellele oli telefon postkastis. 6nneks olin ma nii tark ja otsisin "igaks juhuks" v2lja tema t88koha aadressi. Niisiis v6tsime lennujaamast takso ja lootsime, et see aadress on ka 6ige. Kytus v6ib odav olla, kuid vahemaad on pikad. Maksnud 600 krooni tako eest olime 6nnelikult 6iges kohas. Nii kui ta 0li meid 2ra tundnud , kysis ta miks me nii vara tulime, pidime ju alles esmasp2eval j6udma. M6ni hetk hiljem meenus talle, et tema oli p2evad segamini ajanud. Vabandas, k2tte v2risedes tegi meile hommiku kohvi (muide me pole niiiii head kohvi mitte kusagil saanud). Corina ise tormas hetkel trenni ja lubas pooleteist tunni p2rast tagasi olla. Niisiis j22me teda kohvikusse ootama, et tema tulles koju minna ja magama keerata.

P2ev Malaisias

Niiiisiiis...Hotell kus 88bisime ei olnud k6ige ilusam, kui teenindus ja suhtumine see-eest supper. Hommikul seletas retseptisoonist yks mees kuidas rongile minna ja linnas liikuda, avastades, et j2rgmine rong l2heb 3minuti p2rast, oli ta v2ga lahkelt valmis meid rongijaama viskama. Rongijaamast kaksiktornideni s6itsime taksoga, kuid twintowerit kahjuks kylastada ei saanud, kuna terve p2ev oli v2lja myydud. See-eest kolasime ringi hiigelsuures kaubanduskeskuses. M6ni aeg hiljem t2naval k6nidides s6itis meist m88da seesama taksojuht, kellega olime ka rongijaamast kaksiktornideni s6itnud. Mees oli s6bralik ja r22kis pool elulugu, andis ka oma aadressi, et talle kirjutaksime. Taksojuht soovitas meil kylastada Butterfly parki, mis oli t6sti supper (v2idetavalt maailma suurim vabalt ringi lendavate lindudega park). Kuna tyhi k6ht ajas s88ma, siis m6tlesime et prooviks kohalikku toitu, kuid leidsime ainult v2iksed s88gikogad, kus myyd v6ileibu, mille vahel oli miskit rotiliha taolist:D Niisiis otsustasime ikka armsa Maci kasuks. Nyyd siis hotellis tagasi. Hotelli pidajad olid nii vastutulelikud, et maksime vaid yhe 88 eest ainult, kuid tuba saime kasutada ka terve j2rgmise p2eva. Nyyd siis tund aega veel ja siis lennujaama.

Malaisias

Kell on siis kohaliku aja j2rgi 1:01. Lennujaamasid ei taha kyll peale kohale j6udmist enam tykk aega n2ha. Londoni lennujaamas j2id kohe silma politseinikud, kes k2isid ringi kuulivestidega, k2erauad, kumminui ja v2hemalt 3 tulirelva...ei tea kas meid 2hvardas terrorioht:D Lend Malaisiasse oli v2sitav, kuidagi enam-v2hem sai magatud enamus lennust. Lennukis saime tuttavaks yhe austraalia kutiga, kes elab Bayron Bays. Kutt oli 20, aga paistis v2lja v2hemalt 26...p2ike teeb seal ikka oma t88. Oma senise elu jooksul on vana elanud aasta Kanadas, teinud tervele Euroopaele tiiru peale, nyyd veel 3 kuud Bali saarel ja siis pidi koju minema. Nii et kui aasta algul kullarannikule satume lubas n2idata maailma ilusamaid randu, kuhu muidu turistid ei satu ja 6petada surfama. Inimesed on ikka ylis6barlikud siin, naeratavad k6ik ja alat abivalmis.
Vaatasin just termomeetrit ja see n2itab 28 kraadi, jube l2mbe on, enne sadas ja 2ikest oli ka. Homme siis p2eval linnapela, tahaks n2ha kaksiktorne ja kohalikku elu. Ja 88sell 00:05 s6idame Perthi.

Viimane 6htu kodus siis

Homme hommikul hakkame 5st Riia poole s6itma:P. 12 tundi saame Londoni lennujaamas oodata ja siis Malaisia poole edasi. Austraaliasse peaks j6udma 28. hommikul pool 6 Austraalia aja j2rgi. Kui ma nyyd 6ieti tean, siis ajavahe peaks olema 6h (edasi 2kki). Loodame, et lennujaama tullakse vastu....ja edasi ei tea, mis meist saab:P