Niiisiiis...Eelmisest postituses juba kirjutasin, et saime tuttavaks kahe Eesti noormehega. Oli reede hommik, Kätu vaaritas köögis ja mina mõnulesin veel voodis. Pool unes olles sain kõne Taimarilt, kes tegi ettepaneku hakata põhja poole seiklema. Ilma pikema mõtlemiseta tuli minu poolt JAH, kuid Kätul polnud asjast veel aimugi. Laisk nagu ma olen, ei viitsinud ma kööki minna, kõllasin Kätule ja kutsusin ta voodi juurde. Ta igatahes arvas, et midagi jubedat oli juhtunud. Kuid ehmunud ilme muutus naerunäoks, kui rääkisin talle Eesti noormeeste plaanist. Niisiis läks kõne tagasi küsimusega: "Millal minek?":D Kuna olime lubanud neil korraliku õhtusöögi valmistada, siis jätsime pikema arutamise õhtuks.
Siiski on igal asjal omad head ja vead. Praegune elu siin on olnud väga mugav: ilus kodu, koristaja, volvo s60, tasuta sissepääs ööklubisse(3minti meie kodust), tasuta söök ja oioiiii kui head saiakesed(õnneks neist saab nüüd eemale), elukoht kesklinnas(a la nagu Tlna vanalinnas), ookean väikese jalutuskäigu kaugusel, kino ületee jnejne. Kui tahad kohvikusse tööle minna, pead töötama seal vähemalt 3 kuud, vastasel juhul on väljaõpe mõttetu. Niisiis olime ka meie lubanud Fremantles olla aasta lõpuni. Kuid me ei teadnud et töötada saame nii vähe-paar päeva nädalas, mis ei ole piisav reisiraha kogumiseks. Kuid farmis saaksime piisavalt reisiraha koguda. Just mõtlesime Kätuga tektsi valmis, kuidas teatada, et lahkume enne lubatud aega. Paar minutit hiljem asuts Corina nerulsui tuppa ja teatas, et leidis meile lisatööd ööklubis...Jah...see sama ööklubis mis on W.A tasemelt kolmas. Kuid pidime talle pettumuse valmistama ja teatasime, et lahkume lähipäevil. Nagu austraallastele kombeks, lausus ta keep smailing näol:"No worries!". Kuid näost oli näha, et ta oli pettunud. Eks meile endal oli ka paha tunne, kuid me kahetse oma otsust, kuna reisi eesmärk oligi seigelda.
Kui õhtu kätte jõudis, hakkasime süüa tegema. Valmistasime paneeritud kanafileed, ürtidega ahjukartulid ja juustukastet. Nagu kutsutud, saabusid poisid kella seitsmeks. Nagu juba traditsiooniks saanud, läksime ka see nv ööklubisse. Ainuke erinevu on see, et varem oleme käinud laupäeviti, kus polnud võimalik ei isutuda ega astuda. Reedel oli aga ruumi küllaga. Austraalia mehed jäävad ikka Aussi meesteks, see ei määra kas pidu toimub reedel või laupäeval. Kuid seekord olid meil Eesti mehed kaasas, kes meid tülitajate eest kaitsesid: Aitäh teile. Kuna poisid elavad ise Pethis siis pakkusime neile öömaja oma imepärastel punastel diivanitel. Hommikul kööki minnes oh üllatust, Kristian pesi juba nõusid(ps meil on nõudepesumasin ka:D) ja tegi ettevalmistusi pannkookide valmistmiseks. Sõime kooki ja leppisime kokku, et trip hakkab pühapäeva hommikul. :)
Ilmad on ka siin juba soojaks läinud, täna käisime rannas peesitamas ja sai ka esimene suplus ookeanis tehtud. Siin rannas tund aega on sama hea, kui Eestis terve päev, tulemus on sama.
Ja nüüd me siis oleme siin oma laiali lapatud asjade keskel ja asume peatselt pakkima. Soovige siis meile edu:P
Juba on lootust leida tööd 100km eemal asuvast viinamarja istandusest. Kuid kui seal ei näkka, sõidame 1000km põhja. Kuskil ikka tööd leiame.
Arvatavasti maapiirkonnas leviga just ei hiilga, ärge siis muretsega, anname endast ikka märku!
Kätu ja Krissu:) XOXO
Siiski on igal asjal omad head ja vead. Praegune elu siin on olnud väga mugav: ilus kodu, koristaja, volvo s60, tasuta sissepääs ööklubisse(3minti meie kodust), tasuta söök ja oioiiii kui head saiakesed(õnneks neist saab nüüd eemale), elukoht kesklinnas(a la nagu Tlna vanalinnas), ookean väikese jalutuskäigu kaugusel, kino ületee jnejne. Kui tahad kohvikusse tööle minna, pead töötama seal vähemalt 3 kuud, vastasel juhul on väljaõpe mõttetu. Niisiis olime ka meie lubanud Fremantles olla aasta lõpuni. Kuid me ei teadnud et töötada saame nii vähe-paar päeva nädalas, mis ei ole piisav reisiraha kogumiseks. Kuid farmis saaksime piisavalt reisiraha koguda. Just mõtlesime Kätuga tektsi valmis, kuidas teatada, et lahkume enne lubatud aega. Paar minutit hiljem asuts Corina nerulsui tuppa ja teatas, et leidis meile lisatööd ööklubis...Jah...see sama ööklubis mis on W.A tasemelt kolmas. Kuid pidime talle pettumuse valmistama ja teatasime, et lahkume lähipäevil. Nagu austraallastele kombeks, lausus ta keep smailing näol:"No worries!". Kuid näost oli näha, et ta oli pettunud. Eks meile endal oli ka paha tunne, kuid me kahetse oma otsust, kuna reisi eesmärk oligi seigelda.
Kui õhtu kätte jõudis, hakkasime süüa tegema. Valmistasime paneeritud kanafileed, ürtidega ahjukartulid ja juustukastet. Nagu kutsutud, saabusid poisid kella seitsmeks. Nagu juba traditsiooniks saanud, läksime ka see nv ööklubisse. Ainuke erinevu on see, et varem oleme käinud laupäeviti, kus polnud võimalik ei isutuda ega astuda. Reedel oli aga ruumi küllaga. Austraalia mehed jäävad ikka Aussi meesteks, see ei määra kas pidu toimub reedel või laupäeval. Kuid seekord olid meil Eesti mehed kaasas, kes meid tülitajate eest kaitsesid: Aitäh teile. Kuna poisid elavad ise Pethis siis pakkusime neile öömaja oma imepärastel punastel diivanitel. Hommikul kööki minnes oh üllatust, Kristian pesi juba nõusid(ps meil on nõudepesumasin ka:D) ja tegi ettevalmistusi pannkookide valmistmiseks. Sõime kooki ja leppisime kokku, et trip hakkab pühapäeva hommikul. :)
Ilmad on ka siin juba soojaks läinud, täna käisime rannas peesitamas ja sai ka esimene suplus ookeanis tehtud. Siin rannas tund aega on sama hea, kui Eestis terve päev, tulemus on sama.
Ja nüüd me siis oleme siin oma laiali lapatud asjade keskel ja asume peatselt pakkima. Soovige siis meile edu:P
Juba on lootust leida tööd 100km eemal asuvast viinamarja istandusest. Kuid kui seal ei näkka, sõidame 1000km põhja. Kuskil ikka tööd leiame.
Arvatavasti maapiirkonnas leviga just ei hiilga, ärge siis muretsega, anname endast ikka märku!
Kätu ja Krissu:) XOXO
No comments:
Post a Comment