Reede, 30 oktoober

Kaks nädalat tagasi lahkusime Ginginist ja siiamaani on meie ametiks olnud uue töökoha otsimine, rannas peesitamine, surfamine ja jõusaali külastamine. Hommikul esimese asjana tööbüroosse ja nii 2 nädalat igal hommikul (va kolmapäev, mil büroo on suletud). Tööd jagub muidu küllaga, kuid kuna oleme 4kesi, siis on vähe raskem. Naistele on palju töökohti maa pubides , elatakse seal kus töötatakse, söök on samuti tööandja poolt-elamise peale seal küll palju ei lähe, kuid palk seal kõige parem just pole(umbkaudu 350$ dollarit nädalas).

Tööbüroos käimise kõrvalt oleme tööd otsinud ka netist, resumeesid on laiali saadetud meile teel kümneid ja kümneid, kuid ei mingit vastukaja. Kui tahad siin tööd leida, siis tuleb kas helistada või mis veelgi parem, ise kohale minna. Oma meilidele võibki vastuseid ootama jääda.

Teisipäeva õhtul saime kõne, et poistele leiti töökoht 200km Perthist sisemaal kuskil lihafarmis, töö küllaltki verine, meile Kätuga üritatakse leida koht 20 km eemal asuvas country bubis. Hästi seal just ei teeni, olgugi et elamine ja söök tasuta. Kuskil väikses maalinnas samas kohas tööamine ja elamine visksks ka arvatavasti üsnagi kiirelt kopa ette, kui pidevalt peaks paigal istuma. Kolmapäeva hommikuks kutsuti meid kohale, et tööst vähe täpsemalt rääkida, kuid sinna jõudes ei oldud tööandjat kätte saadud , niisis läksime sama targalt oma käpingusse tagasi, et neljapäeva hommikul taas sammud tööbüroo poole seada. (Töö otsimise ajal oleme suurema osa ajast elanud karavanipargis telgis, üks öö maksab siin 15 dollarit inimese kohta-olemas korralikud pesemisvõimalused ja köök. Hostelis oleksime ühe öö eest maksnud vähemalt 25 dollarit, nii et kokkuhoid päris suur). Neljapäeva hommikul helistati juba, et lõpuks on leitud 4le töökoht 2 tunni sõidu kaugusel Perthist. Töö siis sammuti viinamarja istanduses, kuid vähe erinev eelmisest töös. Peame viinamarja kobarate eest lehed ära lõikama, et päike ikka marjadeni jõuaks. Õnneks on tükitöö, ühe taime eest 2,5 v 3 dollarit, olenevalt taimest. Keskmiselt pidi ühe päevaga tegema 60 taime(1 rida). Nii et 150 dollarit päevas miinus maksud ja kui 29% makse maha arvestada, siis ühe päeva eest $95. Kuid keegi ei keela meil teha pikemaid päevi, nii et vähemalt on teenimisvõialus olemas. Täna oleme veel viimast päeva väga koduseks saanud karavanipargis ja homme hommikul hakkame lõuna poole sõitma. Kaks päeva saame ennast uues kohas sisse seada ja esmaspäevast algab uus töö.( vähemalt kuuks ajaks peaks seal tööd jaguma).

Ei mingit rutiini

Alustame siis selle nädala algusest. Esmaspäeval sai viimased viinamarjataimed mulda pandud, kokku istutasime siis umbkaudu 15 000 uut puukest. Teisipäev oli vaba, magasime kaua(nii kella poole 10ni) ja nagu vabadel päevadel ikka- randa ja surfama. Kolmapäeval alustasime uue tööga, milleks oli siis viinamarjapuude puhastamine:kätte anti kindad mis olid sama karedad kui liivapaber ja nendega tuli siis puutüve hõõruda, et mittevajalikust kohast kasvama hakkanud viinamarjalehed eemaldada. Niisiis me nühkisime neid puid kuni nädala lõpuni. Viskas ikka kopa ette küll, kaheksa tundi päevas ühe ja sama liigutuse tegemine:D
Neljapäev on Austraalias shoppingupäev, siis poed kauem lahti ja allahindlusi rohkem. Siiamaani oleme toituvarusid täiendanud laupäeviti, kui kuna tuli väike mõte hakata uut töödkohta otsima, siis mõtlesime linna minna neljapöeval, et osta uued kõnekaardid(sellised millega maal levai ka oleks). Tööpäev lõppes nagu ikka minutipealt 15.30 ja kõik kiirustasid linna, kuid kuna põõsakämpingus on hetkel vaid 2 dušširuumi ja pesema soovijaid oli 11, siis läks koduteel päris ralliks. Poole maani olime meie esimesed, kuid siis kihutasid pilukad mööda, ega me ei saanud siis alla anda, püsisime neid kindlalt kannul. Plaan oli autoga otse ukse ette sõitas ja autost otse pesuruumi joosta. Kuid kahjuks jäi ette koduväravapost. tee oli liivane ja libe plus veel tohutu tolmupilv mille eessõitjad olid suutnud üles keerutada. Sõitsime maha nii 30cm läbimõõduga väravaposti ja kõveraks aia. Ise jäime kõik terveks, kuid esmapilgul tundud, et autoga pole just parimad lood. Malco veetis pool ööd garaažis autot parandades ja järgmisel hommikul võisime juba tööle sõita, auto vähe lömmis ja esituli puudu. Mis siis ikka, pidime oma linnaskäigu reede peale lükkama. Kodu poole tagasi tulles hüppas känguru auto alla, nende laipu vedeleb siin ikka igal pool. Õnneks oli väike ja rohkem mõlke autole juurde saada ei õnnestunud.
Reede hommikul tööle sõites polnud kellegil mingit töötuju, kopp oli ees puude nühkimisest. Ja saigi otustatud, et reede jääb meie viimaseks tööpäevaks. Kui juba blogisse miskit uud kirjutada pole, siis järelikult on elu liiga rutiinseks läinud.
Nädalavahetuse võtame veel vabaks, randa ja surfama. Esmaspäevast uut töökohta otsima. Kuna siin raha väga teenida ei õnnestunud, siis oleme valmis ka telgis elama.

Uus nädal, uus töökoht-teisipäev

Niisiis alustasime teisipäevast tööd W.A suurimas viinamarjaistanduses, mis hõlmab 500aakri suureuse maa-ala ja seal kasvab veerand miljonit taime. Ükskõik kuhu poole ka ei vaataks, ümberringi on mägine maastik ja mäenõlvadel kasvavad viinamarjad. Isegi filmides ja näe nii ilusat vaatepilti.

Seekord tuleb tööle sõita pea 30 km, niisiis on äratus viisteist minutit varem. Nagu ka eelmises töökohas, on päeva jooksul kaks pasui, esimene kell 10, mille ajal pistame nahka mõne võileiva ja lõuna 1st. Kohele jõudes pannakse meid kõigepealt lauataha istuma ja antakse ette väga tuimad ja igavad reeglid ohutuse, territooriumil liikumine, suitsetamise jnejne kohta, mille me kiiruga läbi „loeme“, edasi anname allkirja, et meil on olemas vajalik varutus töötamiseks (kindad, müts, prillid ja saapad).Kui supervisor kuulis, et oleme Eestist tuli tal näole väga kaval ilme, ta läks külmkapi juurde ja võttis välja Viru valge:D (üks eelmine eestalne oli selle talle kinkinud). Austraallased ise viinast lugu ei pea, pidegm õlle. Kuid kahjuks teatakse ka siin eestlasi kui rahvast, kellele meeldib palju juua. Veel enne põllule minekut kirjutab igaüks oma nime ja saabumise kellaaja. See on ohutuse mõttes, kuna siin on väga sageli tulekahjus, siis on ülemustel selge ülevaade, mis kell keegi on tööle jõudnud ja mis kell lahkunud(ka lahkudes kirjutame kellaja). Ning õnnetuse korral on selge pilt, kas kõik tööl olijad on tulest päästetud.
Meie tööks on viinamarjade istutamine, vanad taimed kaevati välja ja me asendame need uutega. Midagi rasket seal ei ole, kõigepealt märgistame kohad, kuhu tuleb hakata istutama, misjärel poisid kaevavad augu ja tüdrukud panevad taime korralikult mulda. Esimestel hommikutundidel tundus et väga easy töö, kuid kui keskpäevaks oli päikse käes pea 30 kraadi kuuma,läks asi karmimaks. Vesi pole kunagi nii hästi maitsenud kui päikse all igistatdes farmitöid tehes. Ja ega pävitamisest võib seal vaid unistada, olgu kui kuum tahaes, alati peavad olemad pikad püksid ja -varrukad, ees kaitseprillid, peas müts, käes kindad ja jalas terasninaga kalossid ka päiksekreemi määritakse söögi alla ja söögi peale. Kui kell kukub 16.00 kukuvad kõigil tööriistad käest, ükskõik mis pooleli on, töö eest ei jookese, homme jätkame.
Mul õnnestus näha ka esimest väga mürgist madu. Nimelt olin parajasti ametis viinmarjataimele jalaga mulle pealelükkamisega, kui märkasin miskit nii umbes 15 cm pikkus vingerdavat esmapilgul vihmaussi meenutavad olevust. Kuid ta liikus nagu madu ja ka sisises. Vanessa (meie supervisor) tõttas juba madu labidaga tapma, kuid tema kohalejõudes oli ussike maaalla kadunud. Tegu oli väikse beebimaoga, kuid ikkagi mürgine. Nägime ka sajajagsest, kes oli nii sada korda suurem kui Eestis elutsevad.

Ilmad lähevad aina soojemaks ja juba 2nädala pärast pidi valitsema selline kuumuus, et praegusest rohelusest pole enam midagi järel. Homme alustae 7st, et võimalikult vähe päevase kuuma käes viibida, mis omakorda tähendab seda, et äratus on 5.15.

Neljapäev oli järjekordselt ülimalt palav päev. Vett võib sisse kaanida liitrite kaupa, kuid vetsu minema ei pea:D Sellise kuumuse käes kippus igausgune tööisu ära minema, Vanessa üritas siis meid motiveerida ja lubas pubis õlled välja teha kui viimased tunnid veel pingutame. Vähemalt poistel pani see lubadus käed kiiremini käima. Tööpäeva lõpus täpselt kell 15.30 vahetasime oma terasninaga kalossid pältude vastu. Kuna poisid tahtsid õllet juua ja mina sellest eriti ei hooli, siis lasti mul lahkelt rooli istuda. Varem polnud veel siin maal autot juhtinud, kuid polnud väga rasket midagi. Kõrvalistuja käis vahepeal kraavile natuke lähemal ja korra oleks valsse sõidusuunda pööranud, kuid muidu polegi nii harjumatu kui algselt arvasin. Niisiis läksime põllult otse pubisse:higised ja pealaest jalatallani mullatolmused. Jutustasime ja jõime õllet, enne koju minekut sai poest jäätised ostetud( pole varem niiii head jäätist saanud, kui siin on. Iga päev ikka proovime uut sorti).

Reede õnneks oli vähe pilvisem päev ja oh seda õnne, saime vabaks juba enne kella kahte. Mis siis ikka, poest läbi ja proovisime järgmist jäätisesorti:P Meie põõsakämpingus maja ees panimed toolid välja, vesika keset istumist, kutsusime pilukad(peamiselt japsid ja mõni koreakas) kampa-mängiti kitarri ja prooviti erinevaid kohalikke õllesi. Kaheksa tundi füüsilist tööd igapäevaselt pole nii lihtne midagi kui tunduda võib, reede õhtul enne üheksat on kõik juba voodis.

Meie elust ja tegemistest

Teisipäev, küüslaugufarm

Hommikul 6.00 heliseb äratuskell. ....Aiii kui magus on uni, toas on külm, üldse kohe ei tahaks magamiskoti seest välja ronida. Aga valikut pole, kiirelt püsti ja riidesse, hammastepesu ja kööki putru keetma. Hommikul kurk valus ja häält ei ole, kuid soe tee meega mõjub kiirelt. Kõhud täis, kiire nõudepesu, tööriided autosse, ühe piluka võtame ka peale ja küüslagufarmi poole minekut. Farmini nii umbes 10minti sõita, kohale jõudes kallab vihma nagu oavarrest, niisiis ootame pool tundi vihma vaibumist. Kuid vihm ei taha ega taha kuidagi järgi jääda, mis siis ikka, ega töö tegemata saa jääda. Paneme aga oma erkkollased kilekostüümid selga, terasninadega kalossid jalga ja kummist kindad kätte. Hüppame traktori kasti ja põllu poole...peame küüslaugud maasta välja tõmbama ja neil idud alt ära kiskuma. Pool 11 on lõunapaus ja juba saame kiita....no kui niii kiirelt juba kiita saime, siis võib peale lõunat rahulikumalt võtta:D Töö lendab kiirelt ja peagi kastid otsas...vahepeal väike küüslaugu sõda ja pikutame vaovahel....veidi enne nelja tuleb traktor võtab küüslaugu kasitid ja meid peale. Tööpäeva lõpuni suutime veel puhtaks jääda, kuid tagasiteel farmi kontori poole pritsis ikka mõnusalt traktori ratta alt soppa, üleni sopane, kuid ikka rõõmus...soppased riided seljast ja kodu poole. Jalad on kanged ja sõrmed valusad...aga oii kui hästi maitseb õhtusöök ja uni tuleb kindlasti magus.

Esimene töönädal farmis..

Niisiis 3 päeva küüslagu põllul, neli 230meetrist küüslaugu vagu üles võetud...tegime väiksed arvestused ja igaühe käest käis keskmiselt läbi 5000 küüsalugutaime, sõrmed ilusti villis:P Reede hommikus pidid kolm meist minema kõrvitsa põllule kõplam, kolme peale kõplasid Kätu, Taimar ja Kristian üle kahe kilomeetri. Mina läksin kahe kohaliku kutiga teisele põllule arbuuse istutama. See töö oli kerge, 9h istusime traktori taga toolidel, mina ühel pool vagu ja Michel teisel pool, traktor tegi augud maasse ja meie pistsime arbuusitaimed kordamööda mulda. Tööandja kelle juures see nädal rabasime, oli väga inimlik, töödpäevad olid nii 8-9 h, päeva jooksul 2 pausi, esimene 20 minti ja teine 30mntsa. Õhtud mööduvad rahulikult, elu ikka nagu maal, söödame kängurusi, mängime kaarte, väike vesikas, vahel veini kõrvale, noormehed mängivad kitarri ja laulavad.
Päike hakkab korralikult peale. Esimestel päevadel päevadel sai naha hellaks juba. Päeval on valgus nii ere, et päeva lõpuks silmad kipitavad. Järgnevatel päevadel kandsime mütsi ja prille, küll siin jõuab päikdest püüda veel. Kohalikele on päiksekreem sama tavaline nagu hambapesu, nad ei sure siin mitte päikse kätte vaid kreemi, mida nad endale ohtras koguses peale määrviad.
Kuskilt olen suutnud saada endale kohutava nohu, pole varem nii jubedat olnud. Kuna ma nii harva haige olen, siis ega muidugi ei tulnud ma selle peale, et rohtusi kaasa võtta, Kätu nahurohi sai ka täna hommikul otsa ja õhk ei käi üldse läbi enam :D Loputame nina soolaveega ja küüslaugud ninna :D Nädalavahetuseks sõidae Perthi, eks siis tuleb apteegi külastus ette võtta

Ööelu Perthis

Laupäeva hommikul oli uni juba 8st läinud. Mis siis ikka, voodist üles ja pannkooke küpsetama. Hiljem kui juba vähe leiba luusse lastud läksid poisid kossu mängima ja meie Kätuga jooksma. Väike trenn tehtud, pakkisime asjad ja Perthi poole, kuna saime teada, et järgmine nädal hakkab töö alles teisipäevast, siis otsustasime jääda kaheks päevaks. Perthi jõudes võtsime esmalt hosteli, kuna poisid olid varem samas hostelis elanud, siis majutuse leidmisega probleeme ei olnud. Tuba olemas, võtsime suuna Fremantle poole, et täiendada vesipiibu varusid ja osta nohurohtu. Perthi tagasi jõudes väike shoping linnas (põllutööks pikad retuusid ja pikkade varukatega pluus). Hostelis võtsime õhtusöögi :4$-friikad kastmega, suur lihatükk ja siider(see siider maitses küll väga õlle moodi ja alko protsent oli 1,5). Söömisega on siin järgmine süsteem: kõigepelt ostad talongi, mille eest õhtusöögi kätte saad ja et oleks mille pealt süüa, tuleb 5$eest lunastada taldrik, kahvel ja nuga, hiljem pesed oma nõud puhtaks ja saad raha tagasi.
Kõhud täis ja tuju hea, hakkasime kluppi sättima. Vahapeal sai tehtud ka väike lutikatõrje, hostel muidu puhas ja korralik, kuid need elukad on siin väga tavalised. Esimene mõte oli minna kõrval tänavas asuvasse klubisse nimega The Deen, kuid sinna me sisse ei saanud(ei sobinud neile meie ID kaart ja juhiluba). Mis siis ikka, kõndisme vähe ringi ja peagi leidsime ööklubi...klubi kuhu sattnud olime oli täielik kommiklubi, vastav muusika, klubis müüdi isegi pulgakommi(vanemad ärge nüüd muretsega, narkot pole siin isegi lähedalt näinud mitte). Kuna selle muusika järgi selge peaga väga tantisda ei õnnestunud, siis suundusime uue peokoha otsingutele. Jaa leidsime klubi nimega Conection, muusika oli hea ja suundusime otsejoones tantsuplatsile. Saime vast 10 minutit tantsida kui hakkas tunduma, et miskit on nagu valesti. Mõni meeter eemal jäid silma kaks noormeest, kes tundusid kuidagi liiga lähedased, ringi vaadates võis tõdeda, et selles klubis tantsivad naised omavahel ja mehed omavahel( täpsemalt ma ei räägiks, mis seal kõik nägi:D). Kuid ilmselgelt olime sattunud omasooiharate ööklubisse. Meil Kätuga oli väga lõbus,kuid poisi tundsid ennast ebamugavalt ja niisiis veetsime sealklubis vaid 15 minutit. Enam ei riskinud kolmandasse kohta minna, poest läbi ja hostelisse sööma.
Pühapäeva hommikul sai jälle linna peal ringi käidud ja pealelõunal vähe rannas peesitatud. Rannas hosteli poole sõites tahtsime leida toidupoodi, kuid isegi suuremad ketipoed oli kella kolmeks suletud. Võtsime kasutsuele plaani B ja kinnitasime keha Macis.

Homme õhtul farmi tagasi ja teisipäevast alustame juba viinamarja istanduses. Algul vist lehti lõikama ja eks näis mis edasi.

Päikesi:)

Gingin, farmis

Niisiis pühapäeva hommikul alustasime sõitu põhja poole. Algselt oli plaan 1000km põhja sõita ja seal viinamarja farmis tööd otsida. Kuid Taimar oli eelmine päev kõne saanud, et 100km Perthist on tööd pakkuda. Suund siis Gingini poole....töö leidmine oli imelihtne, teisipäevast alates saime küüslaukudega midagi tegema ja järgmisest nädalast viinamarju lõikuma. Nagu igas sadamas on üks eestlne, siis nii käib ka vist eestlaste kohta Austraalia farmides. Siingi ootas ees üks eestlne, kes Aussis juba 2aastat. Elame täiesti maal, kängurud hüppavad aias ringi(moosiga küpsised meeldivad neile väga), levi pole, lähim suurem linn on 40 km kaugusel. Elame 4kesi toas, narivoodi, ühisköök...pilukad on veel kõrvaltoas. 20 km kaugusel on ookean, nägime esimesed suured ookeanilained...rand on nagu „ Kodus ja võõrsis“ ilusam veel. Esimest õhtut tähistasime veini ja sprite koksiga, mägisime juba Austraalias traditisooniks saanud kaardimängu küüned pepusse, piljardit ja lauatennist. Mängude ruumis nurgas seisid 3 kasti veini, mis kõigile joomiseks. Õhtu lõppu kui juba lõbusam hakkas läksime üle pudelimängule....ja nalja kui palju:D sellest täpsemalt ei räägiks. Täna oli suur plaan randa minna, kuid kui eile oli sooja 30 kraadi, siis täna ei kannatanud dressikatki seljast võtta. Niisiis suundusime linna poole, et ennast toiduga varustada. Hetkel istume oma majakese ees, teeme vesikat ja poisid tiristavad kitarri...kängurud sahistavad mõne meetri kaugusel.

Viimased päevad Fremantles

Niiisiiis...Eelmisest postituses juba kirjutasin, et saime tuttavaks kahe Eesti noormehega. Oli reede hommik, Kätu vaaritas köögis ja mina mõnulesin veel voodis. Pool unes olles sain kõne Taimarilt, kes tegi ettepaneku hakata põhja poole seiklema. Ilma pikema mõtlemiseta tuli minu poolt JAH, kuid Kätul polnud asjast veel aimugi. Laisk nagu ma olen, ei viitsinud ma kööki minna, kõllasin Kätule ja kutsusin ta voodi juurde. Ta igatahes arvas, et midagi jubedat oli juhtunud. Kuid ehmunud ilme muutus naerunäoks, kui rääkisin talle Eesti noormeeste plaanist. Niisiis läks kõne tagasi küsimusega: "Millal minek?":D Kuna olime lubanud neil korraliku õhtusöögi valmistada, siis jätsime pikema arutamise õhtuks.

Siiski on igal asjal omad head ja vead. Praegune elu siin on olnud väga mugav: ilus kodu, koristaja, volvo s60, tasuta sissepääs ööklubisse(3minti meie kodust), tasuta söök ja oioiiii kui head saiakesed(õnneks neist saab nüüd eemale), elukoht kesklinnas(a la nagu Tlna vanalinnas), ookean väikese jalutuskäigu kaugusel, kino ületee jnejne. Kui tahad kohvikusse tööle minna, pead töötama seal vähemalt 3 kuud, vastasel juhul on väljaõpe mõttetu. Niisiis olime ka meie lubanud Fremantles olla aasta lõpuni. Kuid me ei teadnud et töötada saame nii vähe-paar päeva nädalas, mis ei ole piisav reisiraha kogumiseks. Kuid farmis saaksime piisavalt reisiraha koguda. Just mõtlesime Kätuga tektsi valmis, kuidas teatada, et lahkume enne lubatud aega. Paar minutit hiljem asuts Corina nerulsui tuppa ja teatas, et leidis meile lisatööd ööklubis...Jah...see sama ööklubis mis on W.A tasemelt kolmas. Kuid pidime talle pettumuse valmistama ja teatasime, et lahkume lähipäevil. Nagu austraallastele kombeks, lausus ta keep smailing näol:"No worries!". Kuid näost oli näha, et ta oli pettunud. Eks meile endal oli ka paha tunne, kuid me kahetse oma otsust, kuna reisi eesmärk oligi seigelda.

Kui õhtu kätte jõudis, hakkasime süüa tegema. Valmistasime paneeritud kanafileed, ürtidega ahjukartulid ja juustukastet. Nagu kutsutud, saabusid poisid kella seitsmeks. Nagu juba traditsiooniks saanud, läksime ka see nv ööklubisse. Ainuke erinevu on see, et varem oleme käinud laupäeviti, kus polnud võimalik ei isutuda ega astuda. Reedel oli aga ruumi küllaga. Austraalia mehed jäävad ikka Aussi meesteks, see ei määra kas pidu toimub reedel või laupäeval. Kuid seekord olid meil Eesti mehed kaasas, kes meid tülitajate eest kaitsesid: Aitäh teile. Kuna poisid elavad ise Pethis siis pakkusime neile öömaja oma imepärastel punastel diivanitel. Hommikul kööki minnes oh üllatust, Kristian pesi juba nõusid(ps meil on nõudepesumasin ka:D) ja tegi ettevalmistusi pannkookide valmistmiseks. Sõime kooki ja leppisime kokku, et trip hakkab pühapäeva hommikul. :)

Ilmad on ka siin juba soojaks läinud, täna käisime rannas peesitamas ja sai ka esimene suplus ookeanis tehtud. Siin rannas tund aega on sama hea, kui Eestis terve päev, tulemus on sama.
Ja nüüd me siis oleme siin oma laiali lapatud asjade keskel ja asume peatselt pakkima. Soovige siis meile edu:P

Juba on lootust leida tööd 100km eemal asuvast viinamarja istandusest. Kuid kui seal ei näkka, sõidame 1000km põhja. Kuskil ikka tööd leiame.

Arvatavasti maapiirkonnas leviga just ei hiilga, ärge siis muretsega, anname endast ikka märku!

Kätu ja Krissu:) XOXO

Eesti vs Auss

Enne Aussi tulekut mõtlesime, et siin ei taha küll ühegi eestlasega kokku saada, suhelda ikka võimalikult palju välismaalastega. Kuid juba paari nädala pärast mõistsime, et oma kaasmaalased on ikka parimad. Tripi kaudu saime tuttavaks kahe Eesti noormehega, kes jätsid igati toreda esmamulje. Päeval sai siis nendega kokku lepitud, et õhtul lähme randa piibule. Kuid kuna ilm oli liiga tuuline siis tegime ettepaneku piibutamist jätakata meie korteris. Õhtu oli tore:vaatasime filmi, reisipilte, piibutasime ja jagasime juba tekkinud reiskogemusi. Kuna poisid elavad hostelis ja toituvad enamasti vaid burgeritest, siis lubasime neile homme korraliku õhtusöögi valmistada ning nemad teevad magustoiks pannkooke:P Kuna oleme klubiõhtuid tähistanud vaid laupäeviti...siis otsustasime ka reedel klubielu üle vaadata ja seda Eesti noormeestega. Asutraalia mehed on ikka täielikud matsid. Esitkes: nad arvavad, et kõiki naisi võib katsuda. Teiseks: Täiesti tavaline on see et, kutt tuleb sinu juurde ja ütleb "Hi, I wanna fuck you tonight". Nooremad mehed ei oska naisi austada siin. Samas väga ei imesta, kuna ka tüdrukud ise on väga lõdva püskikummiga. Üks kohalik tüdruk ütles meile, et elu kuni 25eluaastani ongi ringitõmbamiseks. Alles peale seda võib hakata tunnetele mõtlema. Poisid on siin nii laised, et tüdrukuid vaadatakse vaid koduümbrusest, nemad üle 20km pole nõus sõitma. Kultuuridevahelised erinevused on ikka suured. Igatahes homme tõotab tulla huvitav päev.