Laupäeval käisime siis kohalikus öökluibis, mis oli tõeliselt supper- suur ja väga stiilne. Parimatel õhtutel pidi klubist läbi käima üle 4000 inimese. Laupäev on põhiliselt noorte klubiõhtu, niiet leidsime ka uusi tuttavaid. Klubi seiklused jätame me omateada :D MMmm..mis siis veel...üks päev käisime arbuusi ostmas, seda läbi linna tassides vaatasid kõik meid kuidagi imelikut...kodus tšeki pealt avastasime, et arbuusi kaalus 11, 5 kg...ja selle suutime Kätuga kahe õhtuga ära süüa:P Kui ma ei eksi siis oli see vist esmaspäeva õhtu. Istusime kodus, vaatasime telekat ja sõime šokolaadi. Järsku hakkas tööle mingi alarm. Esimene mõte oli et äkki kuivati kärssama läinud. Rõdult välja vaadates nägime, et kõik väljuvad majast ja ootavad teisel pool tänavat. Tuletõrje oli 2 minutiga kohal. Panime ennast ka siis riide ja läksime välja uudistama. 15 minutit sai väljas oodatud ning siis lubati meid taas tuppa. Selgus et keegi oli "nalja" teinud ja alarmi tööle vajutanud.
Austraalias on elada turvaline nt maja kus elame saab välisuksest sisse vaid kiibiga. Nii et korteriuksi ega autouksi garaažis keegi ei lukusta. Kuna Anmar pidi saatma mulle sõnastiku ja meie postkasti võti on kadunud, siis mõtlesin, et lähen uurin postkontorist ka raamat on kohal. Linnas tagasi jõudes tuli maja ukse ees alles meelde, et pidin ju postkontorisse minema. Tagasi ei viitsinud ka enam minna, niiet lükkasin käigu järgmisele päevale.Kuid kui toa uksest sisse astusin, siis mis meeldiv ülatus ootas. See sama sõnaraamat millele postkontorisse järgi tahtsin minna lebas esikus jalanõude kõrval maas. Ei tea kuidas postiljon oli alt uksest sisse saanud, kui kui keegi talle ust ei avanud astus ta ise korterisse ja jättis raamatu esikusse. See pidi siin päris tavaline olema.